press zugast

Häbi

esietendus 8.okt 2021

Nagu päev Balti-Jaamas / Peeter Sauter, Sirp, 22.10.2021

"Zuga ühendatud tantsijatel on tohutu energia, hea kohaloleku-, ruumi- ja partneritaju. Hingetõmbehetke polnud, kuigi ette tuli pikki pause. Pingestatud pausid kandsid hästi. Lõpuks olid tantsijad läbimärjad. Meenub, kuidas Mati Unt kirjeldas Jaapani publiku tänu näitlejatele: „Täname, et meie nimel niimoodi pingutasite.“ „Häbi“ etendus võiks meenutada spordivõistlust, näiteks 3 + 3 kossumängu, kus käib väsimatu andmine algusest lõpuni. Zuga annabki: annab valu ning annab end publikule ja üksteisele."

2 + 2 = 22

esietendus 30.oktoobril 2019

2 + 2 = 22 Kristina-Maria Heinsalu, Tantsukuukiri

"Kõige armsam moment on aga see, mis juhtub laval kogemata. See tabab hetkel, kui kogu seltskond kükitab toolikuhja taga, et uue stseeniga alustada. Näen, et Helen seob kinni Ajjari tennisepaela, mis on lahti läinud. Ta näeb, et liikuma hakates võib teine kukkuda ning tegutseb kiirelt. See on ülim hoolimine.
See ongi elu.
"

Keelan, käsen, loon ja mängin / Annemari Parmakson, ERR Kultuur, 7. 11. 2019

"ZUGA alates 2009. aastast lastele ja peredele mõeldud kaasaegse tantsu lavastused moodustavad temaatilis-visiooniliselt sidusa järgnevuse. Sealt koorub nende mitmetahuline, mh loovust, iseteadvust ja koosmängu väärtustav käsitlus laps olemisest. Kui seesugusest teatrist Eestis kõik lapsed osa saaksid – vat see oleks tore reegel."

Põnev, hoog ja rõõm, loll naer, sassis pea ning hea nali / Eveliis ehk Estonian with a Backpack, 30. 10.2019

ZUGA-t inspireerib laste mänguloogika / Katrin Tegova, Koreokohvik, 1.10. 2019

Müra

esietendus aprillis 2019

Mis see tremolo on? / Jürgen Rooste, ERR kultuuriportaal, 12.09.2019

Pommiplahvatused ja tulistamine on müra, millega võib harjuda / Indrek Tark. Eesti Päevaleht, 3. 06.2019

Tempo

esietendus augustis 2017

Tunnetada oma aega ja tempot / Marie Pullerits, Sirp, 08.09.2017

meeleKolu

esietendus 15.oktoobril 2016

Meele(olu)line ja pingevaba keskpäevane teatriõhtu /Rait Avestik, Postimees, 28.10.2016

Harjutusi kollektiivseks lapsepõlveks / Merilin Pärli, ERR kultuuriportaal, 20.10.2016

Meeleline tunnike Zuga seltsis / Evelin Lagle, Sirp, 04.11.2016

Käik

esietendus 3.detsembril 2014

Koolilapsed kommenteerivad uut laste tantsulavastust “Käik” 3.12.2014 Terevisioonis

Kust te teadsite, et lapsed just nii mängivad? / Meeli Parijõgi, Õpetajate Leht, 28.11.2014.

Etendusest saates OP! (alates 4. minutist)

Zuga lasteteater: vaatamine hõbe, kaasategemine kuld / Teatrikriitik Eva- Liisa Linder

Zuga teab tõde

esietendus 26.veebruaril 2013

Kuhu on peidetud tõde - http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=17642:kuhu-on-peidetud-tode&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3434 - Marie Pullerits, Sirp 21.03.2013

Inimkatsed tõelaboris - http://leviolondingres.wordpress.com/2013/03/06/inimkatsed-toelaboris/

Võluvärk

esietendus 08.oktoobril 2011

Rohi pragmaatikust täiskasvanule - Merika Arbet, Maaleht 13.10.2011

Laste loovust arendav tantsuetendus - Esme Kassak, Postimees 11.10.2011

Kohe näha, et vanad sõbrad

esietendus 15.novembril 2010

Luule Epner, “Teater. Muusika. Kino” 2011

ZUGA tantsulavastusse „Kohe näha, et vanad sõbrad” on sisse kodeeritud äpardumise võimalikkus. Seevastu ZUGA tantsulavastus, kus luuakse täieliku „minalikkuse” illusioon, on mõnusalt (enese)irooniline.

Aare Pilv, “Teater. Muusika. Kino” 2011

Aga nüüd teatrist endast. See maitse, millelt seekordne festivalivalik lähtus, st Priit Raua maitse, sallis näiteks 16 probleemitult asja, mis mind teatri juures on ikka seganud — teatavat traageldatust, kohatist lavateose sisemise koe lõtvust või mehaanilisust, mida nägin näiteks lavastustes ZUGA „Kohe näha, et vanad sõbrad” (mustandlik-etüüdlik stseenide järjestus, mis ongi ilmselt sihilik, kuid intensiivsuse puudumine on mõistetav ehk rohkem trupi n-ö lähikonnale, kelle jaoks täidavad lünki kõikvõimalikud kontekstid)

Teine vektor on mitut lavastust läbiv metateatraalne liin. Siingi on võimalikud erinevad variandid ja varjundid. ZUGA lavastus ei tematiseeri teatritegemist ennast, vaid kasutab metateatraalset võõritust muust rääkimise vahendina (näitlejate või nende„prototüüpide” isiklikest suhetest); kogu sümpaatia juures, mida ZUGA tegelaste vastu olen aastate jooksul tundnud, jäi see mõnevõrra siseringi jutuks, kuigi taotlusest rääkida sõprusest üleüldse sain aru.

Anneli Saro, “Teater. Muusika. Kino” 2011

ZUGA Ühendatud Tantsijate „Kohe näha, et vanad sõbrad” vahendab koostöö ja sõpruse võlu ning vaeva. Võlus, et lavale toodi kujundikeelde destilleeritud elukogemus ja nn inimelu põhiväärtused, seda eriti teiste lavastuste negatsiooni foonil. Huvitavamad olid abstraktsemad liikumismustrid, mis jätsid vaataja fantaasiale ruumi. Sinailised stseenid mõjusid lapsikult ja tüütultki. Tean, et paljudele meeldib nüüdistantsu juures just teatud nunnusus, aga teiste meelest jätab see lihtsalt ebaprofessionaalse mulje.

Kristiina GarancisDRAAMA 2011 järelkaja "Sirp" 23.09.2011

Mis siis eristus, mis tõusis nii võimsaks üldistuseks, mida veel ka aastate pärast meenutada? Zuga ühendatud tantsijate lavalugu pajatas soojas kodukohamurdes ja nostalgilistel nootidel neile, kes on aastaid jälginud Kaja Kannu, Jarmo Karingu, Tiina Möldri ja Helen Reitsniku kulgemisi laval. Lavastus kujutas sõpruse vastuolulisust ja kummastavat püsivust ning oli seejuures vägagi küps ja inimlikke vastuolusid ületav tervik. Vormitervik, kuigi pealtnäha lõdvalt seotud etüüdidest koosnev lugu, puudutas hinge oma hõõguvas inimlikkuses, paljude „isede” ja „iseolemiste” võitluses ning just grupimeele ja -keele väärtustamises.

Veiko Märka. EPL. september, 2011

Zuga ühendatud tantsijate „Kohe näha, et vanad sõbrad” oli hoogne ja vaimukas lavastus, kus lisaks tantsule kasutati oskuslikult akrobaatikat ja hirmsa aktsendiga inglise keelt. Avardati tantsukunsti piire, lõbustati publikut ja oldi üks pere. Zuga sotsiaalne tants on eesti teatris tõesti midagi uut ja väärib nii aplausi kui ka sügavamat analüüsi.

Leenu Nigu "Selge eneseiroonia ja armas absurditaju" 2010

Ent just see lihtsus ongi ZUGA puhul äärmiselt oluline. Argisus ei tähenda siin banaalsust ega leierdatud käibetõdede korrutamist. Helge mekk tuleb ZUGA lavastustele juurde sellest, et zugad ei ürita paista grammigi targemad, paremad, ilusamad või ägedamad, kui nad on. Isegi kirjavead ja kehvavõitu inglise keel, mis mõne nende lavastuse juures on paari vaatajat närvi ajanud, on just ZUGA vahetu pretensioonituse põhimõtteline osa. Lavastuse „Kohe näha ...” loomise protsessi kajastavas blogis tõdevad zugad ise, et neile on oluline „teha asju päriselt”, selleni välja, et isegi suupisted, mida pärast etendust pakutakse, on ise valmistatud, mitte tooted anonüümselt vabrikulindilt. Sellist suhtumist on tunda ka laiemas plaanis ja see tekitabki ZUGA loomingu juures koduselt õdusa tunde. Nad võtavad aega ja suhestuvad isiklikult. Samas ei päädi zugadele iseloomulik isiklikkus enesekesksuse ega egomaniaklusega, sellest päästab nad selge eneseiroonia ja armas absurditaju. Lisaks ei püüa nad esineda harmoonilise kollektiivina, vaid asetavad iseendid lavale just isiksuslikku eripära esile tõstes.

Zuga zuug zuh-zuh-zuh

esietendus 10.10.2009

Zuga sõidab zuh-zuh-zuh - http://www.postimees.ee/178822/zuga-soidab-zuh-zuh-zuh/ - Tiit Tuumalu, Postimees 23.10.09

Naine ja hunt

esietendus 2006

*Pauli Päevik "Sirp" / sept 2006*

Üks vihasemaid arutelusid tekkis ZUGA etenduse "Naine ja hunt" üle. Mina lihtsalt ei saanud aru, miks peab näitama amatöörlikku teatrit eesti draama festivalil. Lavastus tegeleb lavategevuses osalejate sügavalt sisemiste ja sinna sisse ka jäävate probleemidega. Kommunikatsiooni võimalikkus või võimatus. Igavavõitu, kas pole? Veel enam, miks peab õnnetu vaataja taluma Kaja Kanni puuinglise keelt? Vastus uudishimulikele-nõudlikele teatrikülastajatele: esinejat ei huvitagi kommunikatsioon. Esineja vastas umbes nii: "Las taluvad mu jubedat inglise keelt, tean küll, et ma seda ei oska, mis siis. Mul suva."

*Andres Keil "Postimees" / sept 2006*

Nii juhtuski, et festivali esimeste päevade hitiks kujunes hoopiski ZUGA Ühendatud Tantsijate «Naine ja hunt». Ausalt ja suure empaatiavõimega jutustatud lugu inimesest ja tema seosest inimesega. Kommunikatsioonivõimest ja -võimetusest. See on teater, mis näitab veenvalt, et sõnade pelgast kirjapanekust ja päheõppimisest ei piisa.

Karin Saarepuu, veebruar 2005. Viljandi SAKALA «ZUGA lastekas» kui avastusretk

Etendus on kui avastusretk, mille tulemusena võib füüsilisest kehast järele jääda vaid vari eesriidel, kuid erk fantaasia leiab selleski üha uusi kujundeid.

Loov energia väljendub tantsijate Kaja Kanni, Helen Reitsniku ja Tiina Mölderi paindlikus liikumises, kus üks kujund muutub sujuvalt teiseks. Pantomiim ja akrobaatilisus nakatavad ja lastesse kandub sõnatu rõõm oma keha võimekusest.

Veel kasutatakse huvitavat hüperboolset võtet, kus üks edastab käsklusi ning teine täidab neid sõna-sõnalt just seal, kus parajasti asub, hoolimata sellest et see võib tunduda kohatuna.

Täiskasvanute käsud on ju lapsele tihti sama mõistmatud ja kummalised, kuid nendele kuuletumist nõutakse sama järjekindlalt.

Mart Matteus Kampus, 6 aastane. Postimees 2004.

Mulle «ZUGA lastekas» meeldis. See, kuidas nad kiiresti tantsisid või pigem liikusid ja jooksid teiste ümber ringis, meenutas mulle igapäevast elu ja unustamist, sest inimesed töötavad, töötavad ja töötavad ning unustavad kogu aeg midagi ära.

Siis hakkasid nad suvaliselt mööda lava jooksma ja pidi nende eest ära tulema, see meenutas mulle äriinimesi, kes julmalt inimesi eest ära lükkavad, peaasi, et äritehingud valmis saaksid.

Muusika oli tehtud nii, et kui nad kiiresti tantsisid, siis järsku jäi muusika seisma, mis jällegi meenutab näiteks koolipäeva ja pausid on nagu vaheajad.

Muusika oli hoogne ja hästi valitud. Istetoole ei olnud ja nii pidi vastu seina toetama, aga see oligi hea, sest tants oli terves ruumis ja näiteks kui üks tantsija sinu poole tuli, siis pidi eest ära minema ja teed tegema. Valgusefekte eriti ei olnud, ainult lõpus läksid tantsijad ühe sirmi taha ja oli nagu varjumäng.

Minu jaoks oli see esimene tantsuetendus ja ma lähen kindlasti veel vaatama.

Ainus miinus – etendus oleks pidanud veidi pikem olema.

Uus ideeMirjam Tally / Eesti Päevaleht

“Mulle meeldis see lõik tantsust, mis kompas sõnamänge, piire, mida sõnad loovad: nüüd oled piirist väljas, nüüd on piir,” arvab Kristiina Pashkevicius. Etenduses oli lõik, kus üks kolmest tantsijaist jagas käsklusi, algul liikumise suuna, lõpuks ka kujundite loomise kohta. Näiteks “näita suunda”, “üles-alla”, “jõgi” jne. “Need sõnade piirid tunduvad suurele inimesele iseenesestmõistetavad,” arvab Pashkevicius. “Olen oma laste pealt aru saanud, et see just ongi huvitav, kui ta küsib tähenduste kohta. Mulle meeldib Zuga stiil, et nad ei püüagi neid tsirkusetrikke teha tohutult täpselt. Toimub justkui pusklemine ja pusserdamine ja lõpuks tuleb mingi väga kihvt kujund välja. Rahulik, sundimatu stiil. Nende etendus nõuab tähelepanu, sa ei saa jääda magama või igavlema, iga hetk pead olema valvel, muidu tantsija hüppab kaela või rullib sinust üle.”

Tants ründas Tallinna. Edukalt. Oktoober. 2004 Postimees, Tiit Tuumalu

ZUGA ühendatud tantsijate ja ansambli Beggars Farm ühistöö «ZUGA teeb suure linna» oli kolinud stuudioseinte vahelt suurele lavale, ent polnud kaotanud grammigi oma vahetust süütusest.

Vastupidi, võrreldes esietendusega (tänavu märtsis) oli selle kompositsioon muutunud veelgi täpsemaks, muusikute ja tantsijate suhtlus leidlikumaks ja humoorikamaks. Usun, et ei liialda, kui ütlen, et tegu on ehedaima tänavu esietendunud Eesti tantsuteosega.

Vana uus üllataja, 30.03.2004., Tiit Tuumalu “Postimees”

Konkreetsemaks minnes... Jätkuvat konkurentsivõimelisust laiemas kontekstis tõestasid «vanad» tegijad Mart Kangro, ZUGA ja Krõõt Juurak, ka Katrin Essenson (viimastelt vaid katkendid valmivatest töödest), kelle puhul võime vaielda, kas nende viljeletud stiil meeldib või ei meeldi, kuid meil ei tohiks tekkida kahtlusi, et see, mida nad teevad, ei ole veenev või originaalne omas elemendis.

Trupi tantsijaid ühendab sarnane kehaline mõtlemine. Margit Tõnson, 4.03.2004. “Eesti Päevaleht”

Protsess kõige olulisem

ZUGA on üks esimesi tantsuühendusi, kes improvisatsioonilise liikumisega tihedamalt tegelenud. Kõige lähemal on nende ettevõtmised vanale heale happeningile, kus on võrdselt kohal dialoogilisus vaatajaga, konkreetne keskkond ja situatsioon, mis dikteerib tegevuse kulgu. Siin ja praegu sünnivad helid, liikumine, tekst, kuid ometi põhinetakse teatavatel reeglitel, võtame või elementaarsed loodusseadused. Lõpuks on tähtis vaid protsess, tulemus sõltub juba situatsioonist ja keskkonnast ning hilisemast kontekstipaigutamisest.

Tants ei lase lahti

Aga improvisatsioon ongi a priori interaktiivne, laienedes heal juhul tantsija-tantsija suhtest ka tantsija-vaataja suhteks. Hea impro viib publiku oma mängudega kaasa ja ei lase lahti enne, kui ise heaks arvab. Oht liialt oma asja ajama hakata ja vaataja-kuulaja tähelepanu kaotada on olemas, see juhtus rohkem Beggars Farmi poiste jämmimist jälgides ehk siis õigemini jälge kaotades. Tantsijad aga käest ei lasknud.

Kas ZUGA lollitab? 9.03.2004. Tiit Tuumalu “Postimees”

Kui ZUGA mõned kuud tagasi Ühendriikides debüteeris, kirjutas New York Times, et Eesti trupi tugevus on vahetuses - ta on laval sama uitlev, muretu ja ootamatusi pakkuv nagu meie igapäevaelu, resümeeris leht.

Seevastu teine New Yorgi häälekandja Village Voice möönis, et «Walking Home Solo» imaginaarne mänguruum kaotas 40 minuti jooksul oma energia ja muutus tüütavaks.

Selline vastandlik reaktsioon ei ole üllatav - kahetine suhtumine on ZUGA ülesastumisi ikka ja jälle saatnud. Ka Eestis. Põhjus on ilmselt selles, et maailm, mille ZUGA loob, on liiga reaalne. Inimene otsib aseainet, tahab põgeneda teistsugusesse tegelikkusesse - olgu see siis virtuaalne, mütoloogiline või kunstiline.

Siit ka ebamugavus suhestumisel, väited, et see maailm ei paku midagi, on igav ja kunstiliselt tühi.

Eelnev jutt kehtib ka «ZUGA teeb suure linna» kohta, mis on valminud koostöös eksperimentaalset jazzi viljeleva ansambliga Beggars Farm.

See on maailm siin ja praegu, suurendusklaasi alla paigutatud üksik fragment, mis algab peale juhuslikult, justkui eikusagilt ja lõpeb sama ootamatult, sealt kus algaski, ainsaks raamiks alul lahti- ja pärast kinnirullitav vaip.

See, mis sinna vahele jääb, on rõhutatult argine, muusikud Kalle ja Heikki Tikas ning tantsijad Helen Reitsnik ja Tiina Mölder täidavad selle igapäevaste pisiasjadega - klosetipoti solina, üksikute pilkude ja juhuslike jutukatketega.

Kord vahelduvad või sünkroniseeruvad need konarlik-rabedate liigutustega, mis on vabad lavatantsu stiliseeritusest, kord muusikaga, mis on kohati ärritavalt kõrva kriipiv, kohati suubub aga metafüüsilistesse kaunishelidesse, kusagile «ära».

Ei ole selles kõiges virtuoosseid pas’sid ega jõulisi karaktereid, dramaturgilist sõlmitust ega kulminatsiooni. Kunstilisest katarsisest - ei miinus- ega plussmärgilisest - rääkimata. Ega ZUGA meid ometi lollita? Mis on tema sõnum?

Maailm teise sees

Mulle meeldib mõelda, et ZUGA tahab meile öelda - reaalse sees, selle maailma sees, mis meid ümbritseb, on peidus veel üks teine maailm, hoopis suurem. Ainult et selleni jõuavad need, kes oskavad näha suurt väikeses, «leida lõpmatust tavalises bambusevõrses», nagu kirjutab Soome mõtleja Johannes Salminen kirjas Jaan Kaplinskile.

ZUGA - Eesti Nokia. 4.03.2003. Tiit Tuumalu “Postimees”

Tegelikult on nüüd paras aeg öelda, et «Naiste paraad» lõhnab väga müstifikatsiooni järele. Ent seda vahedam on, kuidas ta igasugust mudeldamist ja rahva arvamusega manipuleerimist küsimärgistab. Oma sauna saavad siin ka igihaljalt õilmitsev romantiline tantsijakuvand ja nivelleerivad kehakontseptsioonid.

See, mis «Naiste paraadile» aga teise dimensiooni annab, on paras ports eneseirooniat. Sest tõele au andes, mida muud see eesti kaasaegne tants siis ikka on, kui üks igavene enesepaljastus ja ühine videovaatamine. (Vabandust kunstilise liialduse pärast!)

Eraldi ooper on muidugi ZUGA. See kooslus eksisteeriks justkui riik riigis, väljaspool kategooriaid. «Walking home solo», autoriteks Tiina Mölder, Kaja Kann ja Jarmo Karing, oli selle järjekordne tõestus.

Tiit Tuumalu “Postimees” Aprill 2002.

Ükski pioneer pole kuulus omal maal. ZUGA pole siin miski erand. 1999. aastal sööstis ta x-generatsioonina lootusrikkalt eesti nüüdistantsu paranssile, et kolm aastat hiljem pettunult esimesi kokkuvõtteid teha – kümmekond lavastust, hulk esinemisi välismaal ja… pea olematu retseptsioon kodumaal. Miks siis ikka nii, oleks põhjust küsida. On see ZUGA näiline kergus, mis sunnib arvama, et tegu pole tõsiselt võetava kunstiga? Mis seal salata, olen end isegi tabanud juurdlemas, et mis see siis ikka on - sõltumatu looja professionaalne miraaž või süütu lapse lalin.

Laval olijad ei etle, ei püüa olla suuremad, kui nad on – aus mäng algusest lõpuni. Teeskluseta on ka see lust, millega zugalased reageerivad ebaõnnestunud tõstetele kaelamurdvas võimlemiskavas, mis meenutab äraspidiselt legendaarset Pilobolust.

ZUGA neitsilik süütus võtab relvituks. Ühe hoobiga teevad nad pihuks ja põrmuks kontseptuaalse jahumise, mis tantsu on imbumas. Neid endid pihuks ja põrmuks teha ei saa, sest zugalane teeb kõike, muie suunurgas – kunagi ei või teada, mis ta tegelikult mõtleb.

Tiit Tuumalu “Postimees” Aprill 2001.

Judsonlaste vahendusel murdsid tants argielulisi liikumised ja toimingud, tantsuna pakuti välja erinevaid mänge ja irooniat, kaduma hakkasid piirid tantsijate ja publiku vahel, kehaline perfektsus asendus omapäraga ja tulemuse asemel hakati väärtustama protsessi.

Selles töös, mis väärib võrdlust lavastusliku dokumentaalfilmiga, saab lavast ühiskonna minimudel, publik transformeerub käske ja keelde jagavaks avalikuks arvamuseks ja tantsijad publiku liigutavateks malenuppudeks.

Inetraktiivsete katsete kaudu jõutakse lõpuks finaalini, kus numbrid 1, 3, 7 esitavad üksteise järel oma lõpusoolo, mis kõlab kui igatsus “puuduja” ehk “vaba” keha järele, mille on jäädavalt viinud ühiskondlikud “kehanormid”. Aga seda võib tõlgendada ka antiteesina. Tegijad justkui hoiataks, et tants takerdub klišeedesse niipea, kui võtab omaks “tantsu” mängureeglid. Jaatuse kaudu väljendaks “1973” oma eitust. Kui nii siis on tegemist manifestatsiooniga, selge vastandumisega nõndanimetatud “ilusale” tantsule.