Naine ja Hunt
Post date: Nov 20, 2011 1:28:40 PM
Naine ja Hunt
Idee: Tiina Mölder, Kaja Kann, Bush Hartshorn /UK/
Tekstid ja esitus: Kaja Kann, Bush Hartshorn
Koreograafia ja videorežii: Tiina Mölder
Montaaž: Taavi Varm, Aleks Tenusaar
Originaalmuusika, lavakujundus ja valgus: Kalle Tikas
Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL
Toetajad: Tallinna Kultuuriväärtuste Amet; Kultuurkapital; Briti Nõukogu; THEOREM, EL Kultuur 2000 programmi toetusel; EREL Group Residences & Apartments
Kestus: 80`
Esietendus: 26.02.2006 Kanuti Gildi SAALis
Eesti teatri aastaauhind - parim tantsulavastus 2006; Philip Morrise auhind "Aasta tegija 2006"
On Naine ja on Hunt. Nad mõlemad elavad üksinda.
Naine teab Hunti, Hunt elab ta lähedal, aga nad ei kohtu kunagi päriselt ega räägi üksteisega. Hunt teab Naist ka. Nad elavad lähestikku, lähevad üksteisest mööda ja teavad üksteise tegemisi.
Naine ootab, ta ei tee midagi peale oma igapäevaste toimetuste - vaatab aknast välja, toob vett, koob, teeb süüa - aga ei söö kunagi. Sageli teeb ta väga palju süüa - erinevaid konserve ja hoidiseid (sissetehtud köögiviljad, seened, liha, kala). Keldris on tal pikk riiul täis igasugu hoidiseid. Näib nagu ootaks ta kellegi tulekut. Tal on vaja oma maja, oma kassi ja oma asju. Tal on palju aega, tal ei ole kiiret.
Hunt elab üksinda, ilma teiste huntideta. Hunt elab metsas. Võib-olla on Hunt karjast välja visatud või on ta liiga vana elamaks hundikarjas. Võib-olla Hunt ei taha kolida mujale elama. Võib-olla Hunt ootab, et midagi juhtuks. Hunt püüab kala. Hunt ei vaja asju, kui tal on midagi vaja, siis ta võtab, mis puudu. Hunt ei kogu midagi. Hunt on näljane, sellepärast püüab ta kala. Hunt kõnnib otse.
Etenduse muusika kirjutamisel on autor saanud inspiratsiooni eesti rahvamuusikast "Targa rehealune".
Videopildid on filmitud Jõepere talus Pärnumaal.
ZUGA tegi seekord koostööd Bush Hartshorniga Leedsist Inglismaalt. Bush lõpetas 1982. aastal Darlingtoni Kunstide Kolledži. Töötanud veoautojuhina, näitlejana mitmetes Inglise teatrikompaniides, teinud tele- ja filmirolle. Tegutsenud dramaturgi ja kuraatorina Hollandis ja Belgias. Olnud Manchesteri mõjuka teatri Green Room direktor. Inglise rahvusliku tantsuagentuuri Yorkshire Dance direktor. Bushi jalgpallimeeskond on olnud alates aastast 1960 Liverpol FC, tal on kaks last, tema lemmiktoit on Kaja tehtud seened.
*Pauli Päevik "Sirp" / sept 2006*
Üks vihasemaid arutelusid tekkis ZUGA etenduse "Naine ja hunt" üle. Mina lihtsalt ei saanud aru, miks peab näitama amatöörlikku teatrit eesti draama festivalil. Lavastus tegeleb lavategevuses osalejate sügavalt sisemiste ja sinna sisse ka jäävate probleemidega. Kommunikatsiooni võimalikkus või võimatus. Igavavõitu, kas pole? Veel enam, miks peab õnnetu vaataja taluma Kaja Kanni puuinglise keelt? Vastus uudishimulikele-nõudlikele teatrikülastajatele: esinejat ei huvitagi kommunikatsioon. Esineja vastas umbes nii: "Las taluvad mu jubedat inglise keelt, tean küll, et ma seda ei oska, mis siis. Mul suva."
*Andres Keil "Postimees" / sept 2006*
Nii juhtuski, et festivali esimeste päevade hitiks kujunes hoopiski ZUGA Ühendatud Tantsijate «Naine ja hunt». Ausalt ja suure empaatiavõimega jutustatud lugu inimesest ja tema seosest inimesega. Kommunikatsioonivõimest ja -võimetusest. See on teater, mis näitab veenvalt, et sõnade pelgast kirjapanekust ja päheõppimisest ei piisa.
*Madis Kolk / 2006*
„Naine ja Hunt” tegeleb kommunikatsiooniprobleemidega. Tegelikult ei arenda ta inimestevahelisi suhtlusbarjääre konfliktseteks ega tee neist lavastuse sõnumit, ei võitle ega häbimärgista, ei polemiseeri soorollide ega etniliste stereotüüpidega. Ta lihtsalt loob keskkonna, kus erinevused
saaksid avalduma hakata ning otsib seejärel teid nendest aru saamiseks. Lavastus kui tervikprotsess koosneb kahest osast: n-ö laboratoorsest
faasist, mille vältel Naine (ZUGA tantsija Kaja Kann) ning Hunt (rekkajuhi kogemusega näitleja ja koreograaf, Yorkshire’i tantsukeskuse juht Bush
Hartshorn, kelle üks osa elutööst ongi olnud seotud koha-spetsiifiliste etenduskunstidega) veedavad talvise nädala Tõstamaa metsas Jõepere talus,
väljaspool kõikvõimalikke linnakultuuri hüvesid.
Põhirõhk ei ole romantilisel „tagasi loodusesse” paatosel — nagu näeme nädalat kokku võtval videolõigul, annab Naine vajaduse korral Hundile
kasutada ka oma auto, et see lähimast poest kõike „ellujäämiseks vajalikku” hangiks —, vaid situatsioonil, milles on vähendatud müratekitajaid. Lisaks vajalikele mehaanilistele toimingutele osalevad asjad teatavasti ka suhtlusprotsessis ning muundavad inimese vahetuid impulsse, juhul kui nende tajumine üldse on inimese võimuses. Talueksperiment ei taotle kirgastumist, vaid esmalt otsib empaatilist suhtluskogemust teise inimesega, kes lisaks kõigele on ka teisest kultuurist, teisest soost ning teisest generatsioonist. Niisiis näidatakse reportaaži sellest katsumusest ka teatrisaali kokku tulnud publikule. Laval toimuv on aga pigem metsas kogetu kunstiline vormistus ja kokkuvõte.
See meenutab esmapilgul mingit Castaneda jüngrite kõndimisharjutust, mille mõjul pilgu fookus õigetele asjadele nihutada. See võib olla ka
irooniline, skeptiline toimingu tulemuslikkuse suhtes. Igal juhul ei minda sel teel kuigi kaugele, rännaku katkestab rahvaviis „Targa rehealune” ning
mängu tulevad tsiviliseeritud inimese jaoks tuttavamad kategooriad ja enesetunnetusvahendid. Peamiselt sõna, ilma milleta ei saadud hakkama ka
metsatalus. Samas ega keegi pole öelnudki, et alati just vaikimispaastu abil tõeliste tähendusteni peab jõudma. Sisemine vaikus on alles järgmine
või ülejärgmine faas, tavapärase elurütmi ja rutiini ning sellesse kuuluvate segajate välistamine annab ju esmalt võimaluse end tühjaks kõnelda, näha end vahetus ja konventsioonidest reguleerimata suhtluses. Me näeme näiteks, et sellises olukorras vajab Naine rohkem sõnu ning nõuab täpsemaid definitsioone ja vastuseid. Kuid samuti seda, et sellele tõsidusele mänguliselt reageeriv Hunt-mees ei mõjugi sellises kontekstis šovinistlikult. Loodetavasti pole see ainus klišee, millest selline kogemus meid vabastab.