zuga teab tõde

Kadri Naanu küsib ja ZUGA vastab:


1) Festivali kuraator Priit Raud ütles juba DRAAMA 2011 loomenõukogu esimesel koosviibimisel, et ärge tulge mulle rääkima heast näitlejatööst, sest see on elementaarne! Mis on teie jaoks need elementaarsed algosakesed hea teatri juures, mille peale harilikult sõnu ei tarvitsegi raisata - sest need on ju elementaarsed!

 

Kas see küsimus ei ole mitte kontekstist välja rebitud? Meie ei pea kedagi kuhugi valima, ega kunagi õigustama enda sümpaatiaid ja antipaatiaid. See, et hea näitlejatöö on elementaarne, ei tähenda, et hea teater on see, kus on hea näitlejatöö. Lihtsalt, teater koosneb nii paljudest osadest, millest üks on näitlejatöö. Näitlejatöö sõltub suuresti lisaks näitlejale endale ka lavastajast ja materjalist ja ajastusest ja publikust ja bla-bla-bla… Kõigile teada jutt. Kui ZUGA hakkab teatrit tegema, siis meie kriteerium numer üks endale on suur tahe. Number kaks ehk väljakutse, mis kaasneb tavaliselt hetke olukordade ja reaalsuse paigutamisega lavalisse konteksti. Enamjaolt tuleb protsess lavale kaasa, avaldub etenduses, mida etendatakse.

Teatris aga vaatajana olles ei ole võimalik tuua välja kindlaid nõudmisi. Loodame, et teater on endiselt elav kunst mitte spordivõistlus, kus jagatakse preemiaid parimate soorituste eest. Elamus sõltub lisaks teatri tegijatele ka paljuski minust endast kui vaatajast ja siis turundusmeestest-naistest, kes väga tihti suudavad teatrielamuse ära rikkuda oma üles puhutud suurvõrretega. 


2) Festivali koondpealkiri "Allkirjaga teater" viitab teatritegemise viisile, kus kõik lavastuse osapooled võivad lõpptulemusele südamerahuga alla kirjutada, seda omaks hüüda. Kust jookseb teie jaoks piir, millest üle surutuna mässav inimene teis ütleb "ei"? Kust maalt ei ole te nõus enam kompromisse oma loomingulise eneseväljenduse teel tegema?


ZUGAga töötavad kunstnikud, kellel on erinev nägu ja tegu ja tahtmised. See on ka ainuke kollektiiv, kellega töötades saab päriselt kaasa mõelda, lõpuni minna, iga kunstnik oma isiklike ambitsioonidega. Mitte keegi ei tee ühtegi kompromissi. Küll me vaidleme ja arutame ja surume üksteisele oma mõtet pähe, aga seal ei ole jõupositsioone. Nii ühist platvormi kui ka eriarvamusi näeb laval. See ei ole kerge, äkki selle pärast me tulemegi nii harva kokku. Pärast ZUGAga töötamist tundub iga teine teatriprojekt kui alandlikkuse ja allaandmise ja kompromisside tegemise lõputu jada.


3) Kuna festivali kõrvalprogramm on pühendatud õpilastele ja õpetajatele, siis tahaksime teilt teada, kas põlvkonnavahetus ning koolkondlik erinevus annab endast Eesti teatripildis märku? 


Huvitav oli just vestlus teemal, et ei, see on liiga teater, see on miski stiil, mida näitleja laval mängib. Pikemal analüüsimisel saime vahest aru. Need hetked, kus tundub, et on päris, või kus ei ole teater, ka need on stiil. Lihtsalt peale tuleval põlvkonnal ei ole see stiil niivõrd juurdunud. Või keskmisel põlvkonnal ei ole veel õpilasi, kes järgiks tema stiili, et me kõik tunneksime seda juba. Mis ma tahtsin öelda on see, et erinevusi on tunda, aga ikka vähe. Meie sooviks oleks küll, et teatripilt oleks palju rikkalikum. Et noortel oleks julgust raiuda oma arusaamad vaatajatesse, mitte sulanduda toredasse eesti teatriperre. Aga tundub, et mõned noored tantsuhariduse taustaga kunstnikud on sellel teel, julgevad ja tahavad tuua uusi tuuli eesti teatripilti. Lähtudes oma mõtlemisviisist, mis ongi juba nende põlvkonnale omane.


4) Kas mõtlete mõnikord ka selle peal, kuidas ja kas oma kunsti ka Eestist väljaspool näidata ning mil moel see konteksti, keelt ja traditsiooni mittetundvat publikut kõnetada võiks? Kui tihti kohalikkuse versus globaalsuse dilemma teie jaoks tõstatub?


Zuga alustas 1999 väga rahvusvaheliselt. Eestis ei olnud mõttekaaslasi ja sõpru. Siis oli loomulik, et rääkisime selles keeles, milles toimusid ka mõttevahetused. Samas meie tegevus on jäänud harvemaks ja lünklimumaks, just tänu endale seatud nõudmisele, et peab ikka olema väga suur tahe kokku tulla ja midagi öelda. Tegeleme ikka enda sisemise mina otsimisega ja peegeldame seda siis publiku ja ühiskondliku pildi pealt, kus me parasjagu oleme. Ja me oleme Eestis. Etendusega "Kohe näha, et…" ongi väga suur dilemma ja probleem just keelega. Meile tundub väga valelik hakata oma vahel inglise keeles rääkima. Siin on meil veel veidi arenguruumi ja õppimist näitlejatena. Kas kõik peab siis nii väga reaalne laval olema, et olen eestlane ja räägin eesti keeles. Ehk mõtleme me sellele rohkem, kui taas 5 aasta pärast kokku tuleme ja uut etendust leiutama hakkame. Kuna ZUGA etendused on trupi enda poolt kirjuatatud, siis vaatajal jääb tihti mulje, et need ongi päriselt need inimesed, kes laval toimetavad. Tegelikult on ka siin loodud roll ja läbi mõeldud, et kuhu ja miks. Kui antud hetkel sobib minu mõte hoopis kellegi teise suhu, siis sinna see lähebki. Zugaga tööd tehes kukub nii välja, et on oluline oma mõtteid rääkida. Või siis teine variant, et see, mida räägid, muutubki sinu mõtteks, sest Zugas on ju kõik nii "puhas ja siiras", et pole võimalik, et see, mis teen, oleks kuidagi valelik. Ei ole leidnud õiget põhjendust hakata inglise keeles rääkima.  Ja kui meie etendus jääb kellegile kauges, siis kindlasti mitte sellepärast, et räägime 5 inimese omavahelisest sõprust, vaid selle pärast et etenduses on omad puudujäägid.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------


Zuga Ühendatud Tantsijatega vestlesid Kadri Noormets ja Anu Vask.

Püüame seda siis lugeda "Kohe näha, et vanad sõbrad" kontekstis

Anu: Hakatuseks üks küsimus hästi laiast sfäärist. Millise saate juht sa tahaksid olla, kui see oleks võimalik?

Jarmo: Mina tean. Ma tahaks olla “Top Gearis”. Kas sa oled näinud? Lihtsalt sõidad autodega, naudid ja räägid, et see on pidur ja see  käigukanginupp, mis on küll tehtud liiga odavast materjalist selle auto kohta. See üldse ei sobi kokku auto muu disaini ja mootori häälega. Teine tore saade, mille saatejuht ma tahaks olla, on üks Discovery sari, mille peaosas on Bear Grylls. Ta visatakse täiesti üksi kuskile keset loodust. Sealt peab ta leidma tagasitee tsivilisatsiooni. See on lahe, et mingi kaameramees on kogu aeg temaga koos. Aga sel saatejuhil on kaasas ainult nuga ja võib-olla mingisugune väike tikk.

Kaja: Kihvt. Mul ei ole midagi niisugust originaalset vastu panna.

Kalle: Mina küll ei taha saatejuht olla.

Helen: Ma teeks ilmateadet või kokasaadet.

Identiteet, enesemääratlemine, seest, väljast, julgus, endaks jäämine.

Kalle: Identiteet seostub ID-kaardiga minu jaoks. Mingisuguse lugejaga, kuhu sa kaardi sisse paned.

Kaja: Põhimõtteliselt me tegelesime, enesemääratlemisega küll. Vahel lähebki segamini, kas tegemist on päris-mina või rolli-minaga. Igaüks toob proovi oma teema ja siis me üritame aru saada, kas mina ise sinna teemasse kuidagi klapin. 

Etendust tehes võtad teadlikult vastiku psühholoogilise urgitsemise suuna, aga siis sa teed seda järjepidevalt mingi kindla eesmärgi nimel, milleks on etendus. Kui ma teen etendust, on vastutus eelkõige iseenda ees – kas mul on pärast häbi või ei ole häbi. Ega seal muud vastutust ei ole, kui tõdemine, kas ma üldse kasutasin seda ajaruumi ja ressurssi, mis ma teistelt inimestelt olen võtnud. Kas see oli seda väärt, selle eesmärgi nimel, mida ma tahtsin, või oli see kõik raiskamine. Raisata küll ei tahaks teiste inimeste ressurssi. 

Aga te laiendasite oma etendust ka internetti. 

Kaja: Ma kogemata küsisin, nii muuseas, väga halvas olukorras, et mis te arvate, kui ma kirjutan midagi etenduse valmimisest internetti. “Ja-jaa, tee-tee,” ütlesid teised.

Kalle: Kui täitsa aus olla, siis ma ei lugenud seda läbi, siiani pole seda teinud. Sa nagunii rääkisid alati üle, mis sa kirjutasid. 

Kaja:  Jah, pärast avaldamist rääkisin. See oli intrigeeriv ja ärritav. Mõned lugejad läksid närvi. Vahel oli endalgi piinlik, et peseme oma musta pesu avalikus ruumis ja nimetame õigeid nimesid. Mõnikord tõmbasime võõrad inimesed enda supi sisse. Näiteks meedia puhul – vaene ajakirjanik sai ämbritäie külma vett pähe.

Jarmo: Mina arvan küll, et kui me oleks selle läbi rääkinud, oleks see ikka üles läinud. Ma arvan ikkagi, et see oli toetatud tegevus.

Kaja: Seal oli seesama vaidlus, et me alguses ei tahtnud kirjutisi ZUGA blogisse panna, kuna ma tahtsin inimestele pealetükkivam olla. Mina loen tavalisi blogisid harvemini kui Facebooki seinauudist. 

Kalle: Vaata, ma jäin sellest ilusti niimoodi eemale, sest mul ei ole Facebooki kontot ka. Hea rahulik. 

Kaja: Aga Helenil ka ei olnud. Kas sina lugesid?

Helen: Neid sai ju pärast lugeda ZUGAblogist.

Püsiv, muutlik, kes, mis.

Jarmo: Ilm on muutlik. 

Kalle: Põhiväärtused on püsivad.

Kaja: Aga ilm iseenesest jääb alati püsima ju. Ilm kui selline.

Kalle: Jah, tegelikult ta ühtaegu nagu muutub, aga osalt on alati. See ei kao kuhugi.

Kaja: Ma just mõtlesin, kumba ma valin, et tahaks valida seda muutlikku, sest  kogu aeg on tohutu protsess Zugaga. Kogu aeg sa avastad, et nii suured mäed ja jõed on ees, millest sa pead üle ja läbi minema.

Aga samas ühed püsivamad.

Kalle: Ummik.

Kaja: Etenduse tegemisel on sama, kui palju sa mõistad kedagi. Lihtne on tuua Jarmo näidet – tuleb oma paganama uurimusega sinna ja räägib nii lolli juttu, aga tegelikult ma tean, et sel on  mingid võluvad asjad sees, mille pärast see ikkagi nii kihvt on. Tiina tuleb jälle oma tantsuga, otsustad, okei, proovime teha seda tantsu ja ise hakkasin ka seda tantsu lavastama, siis kui me “Vesna” loo järgi tantsu tegime. Päriselt püüame uskuda selle ühe inimese ideed ja seda teostada. Siis järgmisel hetkel sellesama idee autor ütleb, et ärge ponnistage, kui te ei taha teha. Tegelikult me ju teame, et Tiina tahab tantsida, Jarmo tahab küsitlust teha ja Kalle tahab muusikat teha, aga me tuleme kokku ja alustame jälle otsast peale. Soovitame Kallel tungivalt olla näitleja. Meelitame teda tulema turvalise kitarri tagant keset lava teksti esitama.

Kalle: Vaikselt siis hiilin sinna nurka tagasi. 

Kaja: Muidugi võiks ju üks kord leppida, aga ei, ikka samamoodi. Kaja hakkab jälle õiendama. Kõik oli Jumala hästi ja kisub mingi tüli jälle üles. 

Kalle: See on küll kindel.

Jarmo: Jaa, aga pärast mõningat vaidlust selgub jälle uus tõde.

Kalle: See on ka mõnes mõttes abiks.

Jarmo: Mingi uus kiht koorub välja.

Konteksti paigutumine, konteksti paigutamine, isiklik, mainstream, kommerts, visioon, täna, homme.

Kaja: See isiklik teema on huvitav. See on nii vana teema, aga mul tõusevad ihukarvad püsti, kui keegi ütleb jälle, et me teeme laval mingit isiklikku asja. Siis ma olen hämmingus, et kuidas te aru ei saa. Helilooja on ka mere ääres ja teeb loomingu sellest, mida ta sel hetkel seal tunneb. Kas keegi on kunagi süüdistanud või öelnud, et see on liiga isiklik ja seda ei tohiks orkester mängida?

Kalle: Selles mõttes, et helilooja on küll isiklik, aga see, kes seda pärast esitab, ei ole. 

Kaja: Aga kui helilooja nüüd ise mängiks seda, siis kohe oleks võimalus rünnata heliloojat, et ta tegi liiga isikliku loo, see on tema tunne seoses merega. Miks sa peaksid teda selles süüdistama? See ongi tema isiklik emotsioon. Kust ta saab võtta Jarmo emotsiooni ja kirjutada loomingut!?

Jarmo: See ei kõneta vaatajat või see on liiga isiklik teema vaatajate jaoks.

Kaja: Muidugi, kui see ei kõneta vaatajat, siis on teine asi. Siis oleme süüdi. 

Jarmo: Peaks olema üldrahvalikum, üldlevinum või üldteada.

Kaja: Minu meelest on väga üldrahvalik see, et sina oled minu sõber ja mina olen sinu sõber. Enam üldrahvalikumat teemat ei ole olemas. 

Jarmo: No aga ikka me paneme isiklikku sinna juurde. Viisi, kuidas me asja lahendame. Tegelikult on kõik justkui isiklik, kas või mingit Ameerika filmi vaadates, mis iganes armastuslugu on ka isiklik. 

Kalle: See ei ole ju konkreetsete näitlejate isiklik asi…

Kalle: Kaja, aga sina teed endast loo ja esitad selle ise ja pärast esitad vaatajatele.

Kaja: Vaatajatega ei olegi probleemi, kriitikutega on.

Jarmo: Aga võib-olla peaks lihtsalt tegema nii palju etendusi, et isiklik mõõde ära kaoks. 

Kaja:  Ei, mina saan aru küll, kui sa teeksid rohkem etendusi, siis täna sa oled hea printsess, homme oled halb nõid. Ja siis suudaksid kriitikud aru saada, et inimene päriselt ei ole ainult hea või halb, et ta mängib neid asju. Aga siis, kui me teeme üle nelja aasta ühe etenduse, siis vaataja usub nii väga, et sa oledki selline, nagu laval oled. Mis tegelikult on? On niimoodi, et iga inimese sees on väga palju erinevaid jooni ja konkreetses etenduses sa valid neist ühe või kaks välja, millega tahad tegeleda. Ma võin olla hea ja võin olla ka halb, oleneb, mille ma valin selle konkreetse etenduse jaoks.

Aga head etendused on olnud meil kõigil, või mitte ainult meil, kogu kaasaegse tantsu meeskonnal on olnud etendusi, kus teema tundub isiklik, aga see kõnetab ka teisi vaatajaid. Me kõik oleme ju inimesed ja meie elud ei olegi nii erinevad. 

Kalle: Äkki nad on väga sellesama isiklikkuse piiri lähedal. Esinejale annab isiklikkuse piiri puudutamine eheduse. Ta ei tee mingit umbluud. 

Jarmo: Aga mulle seostub isiklikkusega natuke teine aspekt – et see on nagu mingi teraapia. Kunstnikud üldjuhul teevadki oma etendusi või videosid, kuna neile on see mingi teraapiline vorm isiklikku asja, tunnete küsimust nii lahendada. Võib-olla sealt tekibki see isiklikkus või arusaamatus isiklikkusest. 

Algus, mainstream, kommerts, visioon, täna, homme.

Jarmo: Mainstream ja kommerts. 

Kalle: Lihtsalt ootame ära selle hetke, kuni me oleme mainstream ja siis sureme välja.

Jarmo: Aga kas Eesti tantsust ja teatrist saab mainstream tekkida?  

Kalle: Nagu teatriauhindade kontekstis kaasaegse tantsuetenduse auhind on veel omakorda täiesti nagu mingi undergrounder. 

Jarmo: Aga kui draamateater kutsuks Zugat tegema kaks nädalat etendust, siis oleks see mainstream?

Kalle: Siis oleks võib-olla juba sinnapoole.

Kaja: Mainstream tähendab suurt publikuhuvi. Aga meie etendusel on heal juhul 40 inimest publikus. Isegi esietenduseks ei saa me saali täis.

 Kalle:  See tuleb sellest, et meil ei ole sõpru. Me ei ole popid.

Kaja: Meil on see-eest need 100 väga head sõpra. 

Jarmo (irooniliselt): Isegi ilma mainstream’ita on jube fun teha oma kolm etendust 10 inimesega  saalis. See minu meelest taandabki selle asja mingisuguseks isiklikuks teraapiaks. Selles mõttes, et teed oma etenduse ära ja endal on hea olla.

Kaja: Mina vaidlen vastu. Ma arvan, et mina olen küll arvamusliider ja väga palju on teater Zuga asjade pealt üle võtnud. See uus draamateater. Nad kogu aeg jälgivad, mida tehakse. Sa tegelikult suunad selle teatri arengut kuhugipoole, aga sa ei ole ise mainstream.

Jarmo: See kõlab umbes niimoodi, et pärast surma saad kuulsaks ja sinu maale hakatakse müüma. Mitte et ma nüüd tahaks teha igal õhtul Saku Suurhallis etendust, aga kui ma anname viis etendust, siis tegelikult me võiks need 100 kohta Tallinna mõistes välja müüa. Ma arvan, et meie etendus on niivõrd hea, et võiks pakkuda inimestele huvi. Aga hetkel on lihtsalt tunne, et see potentsiaal läheb kaduma.

Kaja: Meie potentsiaal.

Jarmo: Mitte meie, vaid selle etenduse potentsiaal.

Kalle: Ma arvan, et Zuga isegi müüks, sest inimestele ju meeldib.

Kaja: Me ei ole väga keerulised ju.

Jarmo: Keegi ei ole läinud ära nuttes või öelnud, et jube s….

Kalle: Aga nad lihtsalt ei kuule seda mitte kuskilt,  info ei levi. See on ju mingisuguse muu asja viga, produktsiooni probleem. 

Kaja: Kalle peaks ikka Facebooki minema. 

Jarmo: Et sinu 100 inimest etendusele jõuaks.

Kaja: Sa ei saa otseselt produtsenti süüdistada, kuna see on ka Kanuti stiil mitte olla mainstream, mitte panna plakateid. Ma arvan, et eesmärk on jätta inimestele mingisugune maik, et sa pead ise meid üles otsima. 

Kalle: Et siin ei ole publik kuningas, vaid esineja on.

Jarmo: Kuningal on suhteliselt vähe alamaid, kellele siis oma kuninglikkust näidata. See on konnatiigis olemine, oma naba imetlemine.

Algus, impulss, inspiratsioon, seotud inimesed, ideed, seosed, mõte. 

Kalle: Kus see kõik üldse pihta hakkas?

Kaja: Algimpulss on need inimesed, kes alguses kokku saavad.  

Mille pealt see kasvab? 

Kalle: Kindlasti kasvab mingist rakukesest. 

Kaja: Grupitöö puhul ongi see, et kõikidel peab olema samal ajal impulss. Tihti mõtlesime, et  pole aega ja ei jõua ja pole mõtet ja pole impulssi ja pole raha jne. 

Kalle: Ei hakka jamama.

Jarmo: Aga oli ka eneseväärtustamise küsimus ja see, kuidas riik suhtub kunstnikusse ja vabakutselisse.

Kalle: Ühesõnaga – raha, jah?

Jarmo: Jah, selles mõttes, et kulutad oma aega või panustad ajaliselt sellesse tegevusse ja sa teed seda millegi või kellegi arvelt, et rikastada ühiskonna kultuurielu.

Kaja: Vaata, aga nüüd tuleb just tagasi isiklikkuse teema. Sa ütlesid, et see on sinu isiklik soov tegeleda oma isiklike mõtetega või pereteraapia või mis iganes. Nüüd ütled hoopiski, et sa hakkasid rikastama Eesti kultuuripilti. 

Jarmo: Noh, aga ükskõik ju mis kultuuri- või muu sündmus, mingi teos, mis luuakse, rikastab Eesti kultuuripilti. Muidugi ütleme, et riigil või kultuurkapitalil, kes meid rahastas, oli õigustatud küsimus, et miks me peame rahastama sinu isiklikku teraapiat. 

Kaja: See on jube kurb. Kui niimoodi poliitiliselt öelda, siis oleks see kõik raisatud raha, maksumaksja raha, mis kulus riigil Tiina, Jarmo ja Heleni hariduse peale. Ka see raha, mis kulus Kanuti ülesehitamise peale. Praegu, kus Eesti on iseseisev, kõik on arenenud ja kõik on jube rikkad, ka meie oleme professionaalsemaks saanud ja me oleme juba keegi, nüüd ütleb kulka, et sa saad oma kümme ja ole vait. Minu jaoks oli huvitav etendust teha selleks, et tõestada – mitte midagi ei muutu, kas sa oled hea või halb, kuulus või mittekuulus. 

Jarmo: Kui mainstream oled, siis sa tõenäoliselt ei kvalifitseeru enam kultuurkapitali.

Kalle: Muusikalid kvalifitseeruvad ju, ma arvan.

Jarmo: Kas nad saavad Kultuurkapitalilt raha?

Kaja: Kulkast äkki ei saa, aga nad saavad riigi palka. Kui kulka teatas meie toetuse suuruse, siis oligi see punkt, kus me pidime otsustama, kas me teeme või ei tee. Mõned inimesed tahtsid loobuda, aga siis me püüdsime, et hoiame töötunnid kuidagi madalad vähemalt.

Kalle: Tuli teha kaks ja pool korda s…malt, kui alguses plaanid. Vot kus oleks see etendus, kui me oleks teinud kogu raha eest! Hea on, et me ikka ei läinud liiale.

Kaja: Tegelikult on hästi lahe siinjuures toosama vana jutt, et see jätab kohutava vabaduse crap´i teha, kui sind kinni ei maksta. Ma võin võtta selle riski ja üritada teha laval niisugust asja, mis võibki läbi kukkuda. Mitte midagi minuga ei juhtu, sest ma ei ole kuulus, keegi niikuinii ei tea, mis ma siin tegin. Teiseks ei ole mul vastutust raha ees, et mingi tellija oleks mulle selle raha andnud ja homme sealt enam ei saa.

Jarmo: Noh, selles mõttes küll. Aga oleks olnud rohkem raha, oleksid mõned tehnilised lahendused täiuslikumad olnud.

Kaja: Oleksime ostnud endalt aega, võtnud põhitöö juurest palgata puhkuse ja läinud kuhugi, kus saanuks tööle keskenduda 24 tundi ööpäevas.

Monoloog, dialoog, diktaator, nukuteater, stuktuur, oskused, professionaal, amatöör, publik, kamraad, mina, kes alustab, kes lõpetab. 

Jarmo: Professionaalsusega on meie puhul tõenäoliselt asi usutavuses ja siiruses. Ma arvan, et Estonia balletiinimesed on kõik väga professionaalsed. Tekib küsimus, miks?

Kaja: Mina olen küll professionaal. See on lihtsalt absoluutselt teistsugune keel, vorm või struktuur etendust teha ja selles kitsas joones olen ma väga professionaalne. Kes seda küll siin Eestis mõistab ja aru saab, see on teine lugu.

Jarmo: Minu jaoks on see ikkagi suhtumine pigem. Professionaalne tähendaks justkui palgalist.

Kalle: Kui sa teed midagi iga päev hommikust õhtuni, siis sa oskad ka selles mõttes hästi teha. Istu, viis! Sa teed need asjad ära puhtalt, ilma eksimata. 

Kaja: Aga sisuliselt on nii, et kui sa võtad  kitarri kätte üle kuue aasta, siis jääd jänni oma ideede teostamisega. Sinu näpud ei käi enam nii kiiresti. 

Kalle: Kui ma olen professionaalne klaverimängija, siis ma oskan esitada kõiki neid lugusid ilma eksimata, une pealt.

Kaja: Aga me ei räägi praegu mängijast ega näitlejast, vaid me räägime kunstnikust. Kuidas saaks siis professionaalne kunstnik olla?

Kalle: Kas saab üldse olla sellist asja?! Et sa oled professionaalne kunstnik, sul on head ideed kohe, laksust. 

Kaja: Aga ikkagi pidev tegemine ja püsivalt oma ala juures olemine on hästi oluline. Mis sest, kui ma ei tee parajasti Zugaga koos etendust, aga minu töö ja professiooni juurde kuulub see, et ma käin vaatamas teiste etendusi, külastan näitusi, kuulan muusikat, räägin inimestega pärast etendust juttu – see on minu töö osa. Siis ma olengi professionaal. Ma pean selle tööga tegelema igapäevaselt.

Tiina: Professionaalne kunstnik on aktiivne looja. Meist rääkides – me oleme ka interpreedid ning loomulikult peab interpreedi esitus olema perfektne, et looja sõnum publikuni jõuaks. 

Aga, Helen, kuidas sina tunned? Mis oskuseid sa soojas hoiad?

Helen: Noh, käin trennis vahel. 

Jarmo: Vahel? Sa käid meist kõige rohkem trennis. 

Kadri: Aga miks sa käid seal?

Helen: Et olla vormis ja ennast hästi tunda. 

Jarmo, mida sa oma isiklikest oskustest oluliseks pead või mida sa välja ütleksid? Mis mõtted sul peas on, kui kontekst on see seltskond? Võib ka täiesti ulme olla.

Jarmo: Kui ulme, siis tegeleks soovmõtlemise või valetamisega. Ma tahaks, et mul oleks oskus rääkida.

Kalle: Sa tahaksid teha neid esitlusi rohkem: panna graafikud ekraanile ja siis rääkida.

Jarmo: Ei, mitte seda.

Kalle: Aga väga lahe oleks muidugi.

Jarmo: Ma ei saa öelda, et ma oskan midagi jube hästi, et enam paremini ei saa. Ma ei tea, kas see on hea, et slaidi näitamine on ennast ammendanud. Järgmises etenduses ma kindlasti ei teeks seda. Ühtpidi on see tegelikult ju kasutatud trikk ja mina nägin ka seda kümme või rohkem aastat tagasi, kui üks prantsuse härrasmees käis ja näitas. Ma sain temast mõjutatud. 

Kalle (irooniliselt): Jah. Me siin ülejäänu oleme kõik ise loonud.

Kadri: Mulle tundubki, et paljud tantsijad on nagu sportlased. Kes te ise olete? Te ei ole suures osas vist sportlased? 

Kalle: Selles mõttes ei ole. 

Kaja: Kindlasti me ei ole. Aga samal ajal, me oleme teinud akrotantsu. Oleme kunstnikena välja mõelnud, et me tahame sellist akrobaatilist kava teha. See peab olema perfektne, seal ei tohi jalg kõikuda. Seal peab olema tasakaal ja kui sa seda muidu ei suuda lava pealt näidata, siis mine spordi natuke, et sa suudaksid seda teha. See on ikkagi reegel, kui sa sead endale sellise ambitsiooni.

Kalle: Siis sa pead loomulikult seda harjutama. Mina harjutasin seda lugu omaette.

Jarmo: Ma arvan, et siin peetakse sportlase all silmas ..., vähemalt mina tõlgendan seda nii, et spordis ei toimu sellist arutelu. Sa teed ära, aga ei küsi miks. Sa ei suhestu sellega või ei isikusta, ei võta seda vastutust. Selles mõttes pole me kindlasti sportlased. Meie küsime protsessis alati, miks me seda teeme, me arutame asjad läbi. Stseeni arutasime läbi ka siis, kui Kaja ja Helen tegid akrobaatikatantsu, sinna ette käis lugu, miks te seda tegite, küsisite, kas on tore jne. Kui te oleksite peast sportlased, siis  meil oleks lavastaja, kes oleks öelnud, kuidas me neid asju peame tegema. Me poleks ise midagi teinud. 

Kadri: Teil ei ole lavastajat? 

Jarmo: Meil ühte konkreetset lavastajat ei ole. 

Anu: Kelle sõna on viimane tavaliselt, kui vaidlusteks läheb? 

Kaja: Me ei lepigi kokku. Paneme oma lahkhelid ja arusaamatused lavale. Siit tekkib taas vastutuse küsimus. Kas sa vastutad ainult oma idee ja lõigu eest, või võtad vastutuse kogu etenduse eest? Jarmo, kas sa tegelikult võtad vastutuse meie akrotantsu eest?

Jarmo: Ei võta. 

Kaja: Sa võtad ainult oma mingite teatud asjade eest või isegi, kui see ei ole sinu asi, aga see puudutab sinu teemasid, siis sa tahad vastutada. Aga terve etenduse eest ei võta keegi vastutust, see ongi hästi raske.

Jarmo: Ega ei vastuta terve etenduse eest, jah, aga ikkagi kommenteerid. Kui sa küsisid, kelle sõna viimane on, siis selle oma, kes hoolib rohkem või kõvemini karjub. 

Kaja: Kes hoolib sellest rohkem, ongi õige, jah. 

Jarmo: Kõik annavad pigem oma panuse.

Kaja: No ei anna, meil on seesama, et kui sina seal tantsid oma tantsu lõpus, siis see on nii suur teema, kas Kaja vaatab publikusse või vaatab Jarmot. Mina ei taha sind vaadata. Ma ei laku su p...t, nagu et üks mees ja kolm naist vahivad sind, suu lahti. Aga Helen ütleb, et peab vaatama. Muidu me rikume etenduse mõttes mingi asja ära. Aga kust maalt alates kellelgi vastutus on? Helen äkki mõtleb etenduse peale, kui ta seda ütleb, aga mina mõtlen enda peale, kui ma ei taha vaadata. 

Jarmo: Jah, aga sa leiad seal kompromissi, et sa ei vaata publikusse. Sa vaatad enda ette maha. Sa võtad vastutuse selles mõttes, et sa ei taha etendust p...e ka keerata. 

Kuidas sa positsioneerid ennast? Kas sportlase, looja või intellektuaalina? 

Jarmo: Interpreedina.

Kalle: Poeet või atleet.

Tiina: Mina olen ikka omal kombel poeet, aga see ei ole võib-olla ründav poeet. 

Tõsiseltvõetavus, film, raamat, inimene, pilt, ideaal, favoriit, kangelane, unenäod, mis on mälus, mis on teema? 

Kalle: Kas Zuga üldse on tõsiseltvõetav?

Tiina: Kui etendust teha, siis alguses on kõik väga tõsiseltvõetav. 

Kaja: Aga kui sa ütled, et Zuga ei ole tõsiseltvõetav, siis me räägime sellest välimisest pildist. Sisemiselt võtame kõiki asju väga tõsiselt.

Tiina: Minul tuli sellega meelde, et tihti proovides teed ka mõnes mõttes etendust ja võid alati öelda, et ära võta isiklikult. Aga kas või etenduses laval kellelegi midagi öeldes sa näed, kuidas ta võtab seda kohutavalt isiklikult. Selles mõttes on kõik ikka jube isiklik ja kõike võetakse tõsiselt. Või see film käib kogu aeg, elufilm või ma ei tea, mis asi. Aga kui äkki keegi võtab seda asja tõsiselt, siis see tuleb täiesti ootamatult. 

Kas teil eeskujusid on?

Kalle: Kui muusikuna ütlen, et mingi lugu on ikka lahe, siis tegelikult ma pole kunagi viitsinud ühtegi lugu vormilt ära õppida. Ma olen teinud sellest kohe mingi oma versiooni. 

Kaja: Aga kas see ei ole mitte ühine joon või minule tundub?

Kalle: Laiskus.

Kaja: Äkki on see mugavus, et ei viitsi asju niimoodi selgeks õppida.

Jarmo: See on professionaalsus. 

Kalle: Ametlikult on nii, et enne õpi originaal ära ja seejärel hakka muutma, siis oled õigel teel, aga mina jätan esimese osa alati vahele. Kohe võtan sealt mingid ennast huvitavad asjad ja hakkan sellest ehitama.

Tiina: No ikka mõnus on koostööd teha.

Kaja: Mis on meie etenduse teemaks?

Tiina: Mis on sinu jaoks teema, mis sind huvitab?

Jarmo: Eks me ise oleme teema.

Kaja: Oota, kuidas meil oli, kui me täpselt mõtleme. Alguses oli ju, et igaüks tahtis oma etendust teha. 

Jarmo: Kõik panid kirja, mis mõtted neil on.

Tiina: Tegelikult päris nii ei olnud. Kaja ja Jarmo teadsid mõlemad, millest nad teha tahavad. Mina leidsin toetavaid mõtteid ja pärast proovisin leida selle, mis minu jaoks oluline oli. Ma mõtlesin, et inimesed. Sellepärast ma hakkasin ka seda tegema. Olulised on need inimesed, kellega koos etendust teha. 

Kaja: Eile sa rääkisid hoopis teist juttu. 

Tiina: Sallivusest.

Kaja: Õnnelikkusest. Siis me võime oma jahu ajada siin, kui me tahame, aga tuli hoopiski Tiina etendus, kus me rääkisime sõpradest.

Tiina: Helen tahtis teha etendust, mis oleks tujuküllane ja lõbus.

Kaja: Nii, nagu ta tuli.

Kaja: See on väga põnev, kui praegu must-valgel öelda... Jarmo, kas sa said oma unistused realiseerida?

Jarmo: Vähem või rohkem ikka. 

Kaja: Miks sa vastad niimoodi diplomaatiliselt?

Jarmo: Ikka, jah, pigem.

Kaja: Mina arvan, et ma ei saanud. Aga ma poolel teel hakkasin nautima seda Tiina ja Heleni etendust, kui me selle praegu niimoodi asetasime. Ja leidsin seal põnevust. Kindlasti ma ei saanud seda oma teemat nii käsitleda, nagu tahtsin. Aga selles ei ole süüdi Tiina, vaid ehkki ma küll karjun kõvasti, siis ilmselt ma ei osanud seda sinna ikkagi toppida.

Tiina: No ega mina ei toppinud ka kuidagi. 

Kaja: Kavalalt kuidagi tegid siis järelikult. 

Kalle: Headusega, headusega.



ZUGA teab tõde:

Eesti parim tantsuetendus aastal 2010 oli ZUGA Ühendatud tantsijate teos "Kohe näha, et vanad sõbrad"  

Eestis on võimalik ehitada oma professionaalset karjääri kaasaegses tantsukunstis esimesed 8 aastat. Kui oled tubli, töökas, andekas ja sõbralik saada sa selle aja jooksul 2 preemiat, 5 korda Kultuurkapitalist toetust 10 000 eek. Sinu tegemisi jälgitakse. Sinust räägitakse.

Pärast 8 aastat tuleb auk. Sa peaksid olema selle aja peale professionaal, aga ei ole. Kuna tantsukunst on sulle hobi. Samal ajal sa töötad õpetajana ja projektijuhina kellegi teise jaoks.  Inimesed väsivad sinust. Tahaks uut verd, või uut kvaliteeti.

Selleks, et luua uus kvaliteet pärast 10 aastaseid tööd tuleks luua oma produktsiooni firma, võtta palgale kõik Zuga liikmed, nii tantsijad, lavastajad, kirjutajad, muusikud, helilooja, organiseerijad, taotluste kirjutajad. Prooviperiood peaks kestma pool aastat. See peaks olema sinu ainus töö. Peaks mängima etendust vähemalt 25 korda Tallinnas ja 10 korda väljaspool Tallinna. Ülesastmuma vähemalt 6 korda väljaspool Eestit. Vot see oleks uus kvaliteet! ZUGA üksi sellega hakkama ei saa.

ZUGAL on hea meel, et sel aastal ei läinud zürii samasse auku, nagu tavaliselt.  

Et zürii ei saanud pimestatud inimeste arvust laval.

Et nad esitasid ZUGAle uue väljakutse.

Et sel aastal sai preemia keegi teine. Keegi kellel on seda rohkem vaja, kes on veel noor ja kellel on veel lootust.  Kes kõnnib oma esimest 8 aastat.  

Palju õnne Karl Saks ja head Teatripäeva kõigile.

Comments