etendused suurtele

  • Metsaga vastamisi Helen ja Tiina on metsaga vastamisi. Lavastuses "Kohe näha, et vanad sõbrad" läksid sõbrad matkale, nüüd on nad sügaval metsas sees.  Lähme üle lageda. Ees laiub määratu samblameri – raba. Taamal sinavad üksikud metsatukad: need on rabasaared.Ligipääsmatud on need saarekesed kesk sügavat laukavett.Üksik rebane, kes luusib pilliroos, haugatab kilavalt. Siis ilmuvad helendavale kuupaistele nemad kahekesi – põdrapaar: metsasuurused ja kuidagi rahutud.Nende mokad liiguvad pobistades, nagu omavahel juteldes, nad noogutavad vastamisi päid ja trambivad mõtteid vahetades jalgu.tants ja koreograafia: Helen Reitsnik, Tiina Möldermuusika: konnahääled, David Rothenberg, Robert Jürjendal, soo-roolind, Anne MaasikLavastus esietendus 17. mail 2012 Motion at the Mill'is Santa Cruzis, Californias.Julia Chiapella http://santacruzdanceblog.wordpress.com/:"From the moment Helen Reitsnik and Tiina ...
    Posted Oct 22, 2012, 1:22 PM by Tiina Mölder
  • Zuga teab tõde etendused juunis festivalil Baltic Bubble Klaipedas25.04 / 19.00 Tartu Uues Teatris (Lai 37, Tartu)26.04 / 20.00 TÜ VKA mustas saalis (Posti 2, Viljandi)9.04, 10.04 /19.30 Kanuti Gildi SAALis26.02, 28.02, 1.03, 2.03, 9.04, 10.04 Kanuti Gildi SAALisSeekord töötab koos zugakatega noorema põlvkonna tegija Karl Saks Tartust.Lavastust luues esitasid zugakad endale väljakutse astuda harjumuslikust rajastkõrvale, asetades fookuse rohkem füüsisele kui emotsioonile.Iga koostöö on väljakutse. Laval on viis erineva tausta ja arusaamadega inimest,kes on pannud oma kogemused ja keele lavalisse olukorda, et luua ühine lavastus.Tegemist on tantsu- ja liikumisetendusega, mis on võtnud fookusesse koosolemise jaselle erivarjundid. Ning kõik kokku on hoopis ...
    Posted Mar 28, 2013, 1:35 AM by Tiina Mölder
  • Kohe näha, et vanad sõbrad Kohe näha, et vanad sõbradIdee ja teostus: Tiina Mölder, Kaja Kann, Helen Reitsnik, Jarmo Karing, Kalle Tikas Kunstnik: Liina KeevallikKaamera: Martin SookaelFotod: Margus TerasmeesKaasprodutsent: Kanuti Gildi SAALKoostööpartnerid: Pardimäe Lokaal, Vasta kool, Von Krahli TeaterToetajad: Eesti Kultuurikapital, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Hasartmängumaksu NõukoguKestus: 60’ Pilet: 5.11/7.99 EUR (80/125 EEK)http://zuga-process.blogspot.comvideo: http://www.youtube.com/watch?v=hprqwOG9cfEZUGA ühendatud tantsijad - Tiina, Helen, Kaja, Jarmo ja Kalle kutsuvad endale publiku külla Kanuti Gildi SAALi. Arutama teemal „mis saab, kui sõbrad jäävad vanaks".Kanuti Gildi SAAList on saanud meie kodu. Vahel on olnud katseid sellest eemalduda. Saada täiskasvanuks. Olla iseseisev. Lõhkuda. Teha asju teistmoodi. Puberteediiga on möödas ja ...
    Posted Dec 19, 2011, 12:29 PM by Kaja Kann
  • Mõte Aadamast ei olnudki nii… Mõte Aadamast ei olnudki nii…Idee, lavastus, dramaturgia ja esitus: Jarmo Karing, Christian Veske Koreograafia: Jarmo Karing Lavakujundus, kostüümid: Katri Kikkas Video: Carl Fermor, Marti Savi Tehniline tugi: Kanuti Gildi SAAL/ Revo Koplus graafiline kujundus: Katri Kikkas foto: Kadri Mikkor-Roselis, Eret Kuusk Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL toetajad: Kultuurkapital, Avatud Eesti Fond, Hasartmängumaksu Nõukogu Kestus: 45 min Esietendus: 29. nov. 2007 Kanuti Gildi SAALis ´Mõte Aadamast ei olnudki nii…´ on kultuuriprojekt, mille teemaks mees ja mehelikkus. Meie ühiskonnas on mees tugeva sotsiaalse surve all – mees peab olema edasipürgiv, edukas, agressiivne, kaitsev, otsustav. Emotsioonidest on lubatavad viha, rahulolu, üleoleku tunnetamine. Kas Teie arvates eksisteerivad meeste ja naiste tööd? Kui jah, siis millised need on ja mille alusel Te neid niiviisi jaotate ...
    Posted Nov 20, 2011, 5:29 AM by Tiina Mölder
  • 3006 - must. Osa 2 3006 - must. Osa 2koreograaf-lavastaja: Jarmo Karing esitus: Raido Mägi kunstnik: Karel Rahu muusika: Peeter Rästas valgus: Jarmo Karing kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL tänud ja toetajad: Eesti Rahvuskultuurifond, Eesti Kultuurkapital ja Katri Kikkas kestus: 45´ Tehniliselt on etendus "3006- must. Osa 2" soov muuta tants filmiks. Sisuliselt on etendus väljavõte hetkest kui sa seisad stardijoonel ja ootad stardipauku. Veel enne kui sa jooksed lihaseid pingutades finiði poole, mõtled sa möödunud suvele (imelisele puhkusele mererannas), oma armastatud inimesele (kes vaatab sind tribüünilt), lapsepõlve traumale (kui sa kukkusid nina veriseks), esimesele seksikogemusele (mis toimus pimedas ruumis ja midagi ega kedagi näha polnud) ja siis kõlab stardipauk ning sa jooksed ja jooksed ja jooksed. Enam sa ei mõtle. 
    Posted Nov 20, 2011, 5:29 AM by Tiina Mölder
Showing posts 1 - 5 of 6. View more »

Metsaga vastamisi

posted Oct 21, 2012, 10:13 PM by Tiina Mölder   [ updated Oct 22, 2012, 1:22 PM ]

Helen ja Tiina on metsaga vastamisi. Lavastuses "Kohe näha, et vanad sõbrad" läksid sõbrad matkale, nüüd on nad sügaval metsas sees.
 
Lähme üle lageda. Ees laiub määratu samblameri – raba. Taamal sinavad üksikud metsatukad: need on rabasaared.
Ligipääsmatud on need saarekesed kesk sügavat laukavett.
Üksik rebane, kes luusib pilliroos, haugatab kilavalt. Siis ilmuvad helendavale kuupaistele nemad kahekesi – põdrapaar: metsasuurused ja kuidagi rahutud.
Nende mokad liiguvad pobistades, nagu omavahel juteldes, nad noogutavad vastamisi päid ja trambivad mõtteid vahetades jalgu.

tants ja koreograafia: Helen Reitsnik, Tiina Mölder
muusika: konnahääled, David Rothenberg, Robert Jürjendal, soo-roolind, Anne Maasik
Lavastus esietendus 17. mail 2012 Motion at the Mill'is Santa Cruzis, Californias.

Julia Chiapella
http://santacruzdanceblog.wordpress.com/:
"From the moment Helen Reitsnik and Tiina Mölder stepped on stage—elbows cocked, lightly fisted hands at their chests, “From Estonia with Love” pulled us into territory rich with enchantment and wariness of the wild. The soft staccato of chattering crows formed the backdrop to the women’s walk in the woods as they explored the realm of “Facing Forests.”
Choreographed by the dancers, the dance successfully breached the divide between trepidation and wonder as the two women spun, high-stepped, peered, and tumbled, each movement carefully articulated, each step taut with the unknown."

Zuga teab tõde

posted Sep 5, 2012, 11:50 AM by Kaja Kann   [ updated Mar 28, 2013, 1:35 AM by Tiina Mölder ]


etendused 
juunis festivalil Baltic Bubble Klaipedas
25.04 / 19.00 Tartu Uues Teatris (Lai 37, Tartu)
26.04 / 20.00 TÜ VKA mustas saalis (Posti 2, Viljandi)
9.04, 10.04 /19.30 Kanuti Gildi SAALis
26.02, 28.02, 1.03, 2.03, 9.04, 10.04 Kanuti Gildi SAALis

Seekord töötab koos zugakatega noorema põlvkonna tegija Karl Saks Tartust.
Lavastust luues esitasid zugakad endale väljakutse astuda harjumuslikust rajast
kõrvale, asetades fookuse rohkem füüsisele kui emotsioonile.
Iga koostöö on väljakutse. Laval on viis erineva tausta ja arusaamadega inimest,
kes on pannud oma kogemused ja keele lavalisse olukorda, et luua ühine lavastus.
Tegemist on tantsu- ja liikumisetendusega, mis on võtnud fookusesse koosolemise ja
selle erivarjundid. Ning kõik kokku on hoopis muusika.

Autorid ja esitajad: Helen Reitsnik, Jarmo Karing, Kalle Tikas, Karl Saks, Tiina Mölder
Tartus, Viljandis ja Klaipedas tantsib Tiina Möldri asemel Krista Köster
Kunstnik: Liina Keevallik
Valguskunstnik: Lauri Sepp
Fotod: Hannes Aasamets
Toetaja: Eesti Kultuurkapital
Kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL
Projekt on kaasprodutseeritud koostöös rahvusvahelise võrgustikuga SAMARA, Põhjamaade Ministrite Nõukogu poolt loodud pikaajaliste võrgustike mobiilsusprogrammi toetusel.
Pilet: eelmüügist Piletilevis 5/8 EUR, kohapeal 7/10 EUR
NB! Etendusele 28. veebruaril järgneb vestlus kunstnikega.




Kohe näha, et vanad sõbrad

posted Nov 20, 2011, 5:32 AM by Tiina Mölder   [ updated Dec 19, 2011, 12:29 PM by Kaja Kann ]

Kohe näha, et vanad sõbrad

Idee ja teostus: Tiina Mölder, Kaja Kann, Helen Reitsnik, Jarmo Karing, Kalle Tikas 
Kunstnik: Liina Keevallik
Kaamera: Martin Sookael
Fotod: Margus Terasmees
Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL
Koostööpartnerid: Pardimäe Lokaal, Vasta kool, Von Krahli Teater
Toetajad: Eesti Kultuurikapital, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Hasartmängumaksu Nõukogu
Kestus: 60’ 
Pilet: 5.11/7.99 EUR (80/125 EEK)
http://zuga-process.blogspot.com
video: http://www.youtube.com/watch?v=hprqwOG9cfE

ZUGA ühendatud tantsijad - Tiina, Helen, Kaja, Jarmo ja Kalle kutsuvad endale publiku külla Kanuti Gildi SAALi. Arutama teemal „mis saab, kui sõbrad jäävad vanaks".
Kanuti Gildi SAAList on saanud meie kodu. Vahel on olnud katseid sellest eemalduda. Saada täiskasvanuks. Olla iseseisev. Lõhkuda. Teha asju teistmoodi. Puberteediiga on möödas ja taas on leitud tee lapsepõlvekoju, kust kõik alguse sai. ZUGA on tantsukompanii, mis on olemas ainult siis, kui ZUGA seda väga tahab. Selleks ei piisa ühe inimese tahtest või ponnistustest. Aastal 2000 me tahtsime väga. Meri oli põlvini. Ka Eesti Vabariik oli uus ja avatud. Andsime etendusi New Yorgis, San Diegos, Jekaterinburgis, Saksamaal, Rumeenias, Hollandis ja mujal. Hea Ameerika onu Soros toetas meie tegevust. Me olime tähtsad.
Perioodil 2006 - 2010 tegutsesid ZUGA liikmed eraldi. Igaüks tegi sellist tööd, mida tema isiklikult kõige rohkem soovis või paremaks pidas. Reise jäi järjest vähemaks. Samuti toetusi. Maailm muutus kitsamaks. 2010 tekkis kõigil korraga soov koguneda. Uuesti kogeda seda grupitöö võlu ja valu. Aru saada, mis on juhtunud vahepeal nii meie isiklikus maailmavaates kui ka laiemas kultuuripildis. ZUGA puhul ei ole keegi tähtsam kui teine. Nüüd, kus vanus läheneb 40-le, ei ole enam reegel ka see, et kes kõvemini karjub, selle mõtted on õigemad. Hakkasime uuesti looma reegleid, milleta ei ole koostöö võimalik. Kokkuleppeid, mis ei ole kompromissid. See aga on pagana raske. Tööd tehes tekkis tihti tunne, et äkki on mitte kunagi parem kui hilja. Nüüd, kus esietenduseni on kaks nädalat, võime me öelda, et see on võimalik ja see on äge. Hoopis teistmoodi kui üksi nurgas konutada. 
Rõõmsa ja sõbraliku kohtumiseni!

   

  

Mõte Aadamast ei olnudki nii…

posted Nov 20, 2011, 5:29 AM by Tiina Mölder

Mõte Aadamast ei olnudki nii…

Idee, lavastus, dramaturgia ja esitus: Jarmo Karing, Christian Veske Koreograafia: Jarmo Karing Lavakujundus, kostüümid: Katri Kikkas Video: Carl Fermor, Marti Savi Tehniline tugi: Kanuti Gildi SAAL/ Revo Koplus graafiline kujundus: Katri Kikkas foto: Kadri Mikkor-Roselis, Eret Kuusk Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL toetajad: Kultuurkapital, Avatud Eesti Fond, Hasartmängumaksu Nõukogu Kestus: 45 min Esietendus: 29. nov. 2007 Kanuti Gildi SAALis 

´Mõte Aadamast ei olnudki nii…´ on kultuuriprojekt, mille teemaks mees ja mehelikkus. Meie ühiskonnas on mees tugeva sotsiaalse surve all – mees peab olema edasipürgiv, edukas, agressiivne, kaitsev, otsustav. Emotsioonidest on lubatavad viha, rahulolu, üleoleku tunnetamine. 
Kas Teie arvates eksisteerivad meeste ja naiste tööd? Kui jah, siis millised need on ja mille alusel Te neid niiviisi jaotate? 
Millised on tööd, mis mehele ei sobi? 
Juhul, kui arvate, et mees peab lähisuhtes oma mehelikkust tõestama, siis kuidas ta seda teha saab? 
Mil viisil on mehelik enda tundeid näidata enda partnerile? 
Juhul, kui Teil on/oleks poeg, siis millised oleksid mehelikkuse kriteeriumid, mida soovite temas näha ja kasvatada? 

Etendusega käib koos dokumentaalfilm, mis selgitab etenduse tööprotsessi. 
Fotonäituse raames esitatakse koostöös kahe noore naisfotograafi silmade läbi 21.sajandi eesti meest tema erinevates rollides.

3006 - must. Osa 2

posted Nov 20, 2011, 5:29 AM by Tiina Mölder

3006 - must. Osa 2

koreograaf-lavastaja: Jarmo Karing 
esitus: Raido Mägi 
kunstnik: Karel Rahu 
muusika: Peeter Rästas 
valgus: Jarmo Karing 
kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL 
tänud ja toetajad: Eesti Rahvuskultuurifond, Eesti Kultuurkapital ja Katri Kikkas 
kestus: 45´ 

Tehniliselt on etendus "3006- must. Osa 2" soov muuta tants filmiks. 
Sisuliselt on etendus väljavõte hetkest kui sa seisad stardijoonel ja ootad stardipauku. Veel enne kui sa jooksed lihaseid pingutades finiði poole, mõtled sa möödunud suvele (imelisele puhkusele mererannas), oma armastatud inimesele (kes vaatab sind tribüünilt), lapsepõlve traumale (kui sa kukkusid nina veriseks), esimesele seksikogemusele (mis toimus pimedas ruumis ja midagi ega kedagi näha polnud) ja siis kõlab stardipauk ning sa jooksed ja jooksed ja jooksed. 
Enam sa ei mõtle. 

Naine ja Hunt

posted Nov 20, 2011, 5:28 AM by Tiina Mölder   [ updated Dec 19, 2011, 11:31 AM by Kaja Kann ]

Naine ja Hunt

Idee: Tiina Mölder, Kaja Kann, Bush Hartshorn /UK/ 
Tekstid ja esitus: Kaja Kann, Bush Hartshorn 
Koreograafia ja videorežii: Tiina Mölder 
Montaaž: Taavi Varm, Aleks Tenusaar 
Originaalmuusika, lavakujundus ja valgus: Kalle Tikas 
Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL 
Toetajad: Tallinna Kultuuriväärtuste Amet; Kultuurkapital; Briti Nõukogu; THEOREM, EL Kultuur 2000 programmi toetusel; EREL Group Residences & Apartments 
Kestus: 80` 
Esietendus: 26.02.2006 Kanuti Gildi SAALis 
Eesti teatri aastaauhind - parim tantsulavastus 2006; Philip Morrise auhind "Aasta tegija 2006" 

On Naine ja on Hunt. Nad mõlemad elavad üksinda. 
Naine teab Hunti, Hunt elab ta lähedal, aga nad ei kohtu kunagi päriselt ega räägi üksteisega. Hunt teab Naist ka. Nad elavad lähestikku, lähevad üksteisest mööda ja teavad üksteise tegemisi. 
Naine ootab, ta ei tee midagi peale oma igapäevaste toimetuste - vaatab aknast välja, toob vett, koob, teeb süüa - aga ei söö kunagi. Sageli teeb ta väga palju süüa - erinevaid konserve ja hoidiseid (sissetehtud köögiviljad, seened, liha, kala). Keldris on tal pikk riiul täis igasugu hoidiseid. Näib nagu ootaks ta kellegi tulekut. Tal on vaja oma maja, oma kassi ja oma asju. Tal on palju aega, tal ei ole kiiret. 
Hunt elab üksinda, ilma teiste huntideta. Hunt elab metsas. Võib-olla on Hunt karjast välja visatud või on ta liiga vana elamaks hundikarjas. Võib-olla Hunt ei taha kolida mujale elama. Võib-olla Hunt ootab, et midagi juhtuks. Hunt püüab kala. Hunt ei vaja asju, kui tal on midagi vaja, siis ta võtab, mis puudu. Hunt ei kogu midagi. Hunt on näljane, sellepärast püüab ta kala. Hunt kõnnib otse. 

Etenduse muusika kirjutamisel on autor saanud inspiratsiooni eesti rahvamuusikast "Targa rehealune". 
Videopildid on filmitud Jõepere talus Pärnumaal. 

ZUGA tegi seekord koostööd Bush Hartshorniga Leedsist Inglismaalt. Bush lõpetas 1982. aastal Darlingtoni Kunstide Kolledži. Töötanud veoautojuhina, näitlejana mitmetes Inglise teatrikompaniides, teinud tele- ja filmirolle. Tegutsenud dramaturgi ja kuraatorina Hollandis ja Belgias. Olnud Manchesteri mõjuka teatri Green Room direktor. Inglise rahvusliku tantsuagentuuri Yorkshire Dance direktor. Bushi jalgpallimeeskond on olnud alates aastast 1960 Liverpol FC, tal on kaks last, tema lemmiktoit on Kaja tehtud seened.

*Pauli Päevik "Sirp" / sept 2006* 
Üks vihasemaid arutelusid tekkis ZUGA etenduse "Naine ja hunt" üle. Mina lihtsalt ei saanud aru, miks peab näitama amatöörlikku teatrit eesti draama festivalil. Lavastus tegeleb lavategevuses osalejate sügavalt sisemiste ja sinna sisse ka jäävate probleemidega. Kommunikatsiooni võimalikkus või võimatus. Igavavõitu, kas pole? Veel enam, miks peab õnnetu vaataja taluma Kaja Kanni puuinglise keelt? Vastus uudishimulikele-nõudlikele teatrikülastajatele: esinejat ei huvitagi kommunikatsioon. Esineja vastas umbes nii: "Las taluvad mu jubedat inglise keelt, tean küll, et ma seda ei oska, mis siis. Mul suva." 

*Andres Keil "Postimees" / sept 2006* 
Nii juhtuski, et festivali esimeste päevade hitiks kujunes hoopiski ZUGA Ühendatud Tantsijate «Naine ja hunt». Ausalt ja suure empaatiavõimega jutustatud lugu inimesest ja tema seosest inimesega. Kommunikatsioonivõimest ja -võimetusest. See on teater, mis näitab veenvalt, et sõnade pelgast kirjapanekust ja päheõppimisest ei piisa.

*Madis Kolk / 2006*

„Naine ja Hunt” tegeleb kommunikatsiooniprobleemidega. Tegelikult ei arenda ta inimestevahelisi suhtlusbarjääre konfliktseteks ega tee neist lavastuse sõnumit, ei võitle ega häbimärgista, ei polemiseeri soorollide ega etniliste stereotüüpidega. Ta lihtsalt loob keskkonna, kus erinevused

saaksid avalduma hakata ning otsib seejärel teid nendest aru saamiseks. Lavastus kui tervikprotsess koosneb kahest osast: n-ö laboratoorsest

faasist, mille vältel Naine (ZUGA tantsija Kaja Kann) ning Hunt (rekkajuhi kogemusega näitleja ja koreograaf, Yorkshire’i tantsukeskuse juht Bush

Hartshorn, kelle üks osa elutööst ongi olnud seotud koha-spetsiifiliste etenduskunstidega) veedavad talvise nädala Tõstamaa metsas Jõepere talus,

väljaspool kõikvõimalikke linnakultuuri hüvesid.


Põhirõhk ei ole romantilisel „tagasi loodusesse” paatosel — nagu näeme nädalat kokku võtval videolõigul, annab Naine vajaduse korral Hundile

kasutada ka oma auto, et see lähimast poest kõike „ellujäämiseks vajalikku” hangiks —, vaid situatsioonil, milles on vähendatud müratekitajaid. Lisaks vajalikele mehaanilistele toimingutele osalevad asjad teatavasti ka suhtlusprotsessis ning muundavad inimese vahetuid impulsse, juhul kui nende tajumine üldse on inimese võimuses. Talueksperiment ei taotle kirgastumist, vaid esmalt otsib empaatilist suhtluskogemust teise inimesega, kes lisaks kõigele on ka teisest kultuurist, teisest soost ning teisest generatsioonist. Niisiis näidatakse  reportaaži sellest katsumusest ka teatrisaali kokku tulnud publikule. Laval toimuv on aga pigem metsas kogetu kunstiline vormistus ja kokkuvõte.


See meenutab esmapilgul mingit Castaneda jüngrite kõndimisharjutust, mille mõjul pilgu fookus õigetele asjadele nihutada. See võib olla ka

irooniline, skeptiline toimingu tulemuslikkuse suhtes. Igal juhul ei minda sel teel kuigi kaugele, rännaku katkestab rahvaviis „Targa rehealune” ning

mängu tulevad tsiviliseeritud inimese jaoks tuttavamad kategooriad ja enesetunnetusvahendid. Peamiselt sõna, ilma milleta ei saadud hakkama ka

metsatalus. Samas ega keegi pole öelnudki, et alati just vaikimispaastu abil tõeliste tähendusteni peab jõudma. Sisemine vaikus on alles järgmine

või ülejärgmine faas, tavapärase elurütmi ja rutiini ning sellesse kuuluvate segajate välistamine annab ju esmalt võimaluse end tühjaks kõnelda, näha end vahetus ja konventsioonidest reguleerimata suhtluses. Me näeme näiteks, et sellises olukorras vajab Naine rohkem sõnu ning nõuab täpsemaid definitsioone ja vastuseid. Kuid samuti seda, et sellele tõsidusele mänguliselt reageeriv Hunt-mees ei mõjugi sellises kontekstis šovinistlikult. Loodetavasti pole see ainus klišee, millest selline kogemus meid vabastab.

1-6 of 6